Niisiis nüüd on lood sellised, et Primadonna läks Tartusse ja ma ei saagi taga enam ratsutada. Temaga tegelemine oli jälle vähe teistmoodi kogemus. Kui hobune on saanud mitu varssa ja olnud üle 3 aasta ratsutamisest eemal, siis ei ole nii lihtne uuesti peale hakata, kuid samas ma pean Primmi kiitma sellest hoolimata andis ta endast parima ja mida trenn edasi seda rohkem ta ise ka sellest paistis mõnu tundvat. Loodetavasti saab ta varsti jälle ilusasse vormi ja jätkab oma ratsutamiskarjääri :)
Sellega seoses olen ma nüüd siis Santhe ja Django tõsisemalt ette võtnud ja varsti loodetavasti saan ka titemammad ette võtta, kui varsakud ära võõrutatakse. Kahjuks või õnneks, kes teab, müüdi minu lemmik varsamäradest maha. Hetkel ta jääb Seljametsa, aga eks paistab mis edasi, tahaks kindlasti näha mis ta siis endast kujutab. See ja üks mära veel on 4jased ja üks on alles 3 nii, et võiksid juba vaikselt midagi teha küll. Kõige põnevam on see, et keegi ei tea kas nad üldse hüpata ka mõistavad, sest ilmselgelt meil neile vabahüppeid pole tehtud, sest nad tulid juba tiinetena. Igatahes tegevust jätkub küllaga, oleks vaid aega, et kõike teha.
Santhe on sõidus olnud nii vähe, et midagi loota tast veel ei saa, aga liigub juba päris sirgelt ja mõnusalt edasi, vahest isegi liiga. Galopiga on veel üsna keeruline, sest ta ei oska ennast veel väga kanda ja tahab järjest kiiremaid ringe võtta. Samas ma üritan endale meelde tuletada, et ta ei ole sama mis mu vanemad hobused ja talt midagi peale elementaarse nõuda oleks hetkel liiga palju. Vähemalt talle meeldivad igasugused latiharjutused, alati üle lati minnes on tähelepanelik pisut isegi tahab minna sinna poole. Hüpanud ma olen taga vist kaks korda suvel, ehk üle mingite lattide jooksnud, muidugi tema on pigem selline hobune kes kohe algusest on teinud hüppeid, ei teinud sellised beebikaid ja läbironimist nagu paljud ja mingeid haiglasi õhkuhüppeid ka ei teinud, lihtsalt tegi hüppekese üle nagu vana hobune teeks. Ükspäev võimalik, et järgmine nädal teen taga mõne hüppe ja vaatan, kuidas maneežis lugu on. Üldiselt ta on olnud sellega väga leplik ja mõistlik- mitte nagu mõni kes juba võiks normaalsem olla selle koha pealt.
Djangot ma pean ka jällegi kiitma, ta on olnud ütlemata tubli poiss. Täna panin talle hoopis oma sadula ja oli veidi parem, ta selline lühike ja üsna laia seljaga ja sadulad ei taha tal õigesti otsas püsida, aga sellega oli üsna kobe. Kordele pannes jätsin vöö pingutamata, lihtsalt nii õrnalt ümber kui võimalik, ja ei järgnenud tavalist kaamelijooksu. Vaikselt augu haaval panin rohkem kinni ja talle paistis see sobivat. Tuurid maha joostud läksime maneeži, seal ta oli muhe nagu tal viimasel ajal kombeks. Läksin talle seekord otse selga, ei kõngutanud kõhuli ega midagi. Poiss oli protsessiga täiesti rahul. Ilusti ja vabalt jooksis mõlemat pidi juba traavi ja suuremad voldidki teeb ilusti ära. Temast on saanud ka selline kaisumõmmi, kui usaldab sind siis laseb endaga kõike teha, samas võõraga pigem pelgab.
Kaisumõmmidest rääkides, siis isiklikud mõmmikud panin täna hüppeid tegema, vabalt seekord. Ma tean, et kõik ei arva, et vabahüpped oleks midagi vajalikku, aga minu praktika on näidanud, et vähemalt Popile annab see alati enesekindlust juurde tal on võimalus teha ja valida sammu nii nagu ta soovib ja seljashüpates on ta tänu sellele palju lihtsam tõkkele sõita. Tixiga ma ei tea, ta pigem ootab vabahüpetel ka, et ma midagi teeks, käsiks edasi joosta või vaiksemalt võtta. Igatahes mõlemad hüppasid ilusti, kui Popi tavaliselt agul vähe pelgab seda koridori siis seekord polnud probleemi, Tixi üritas viilida ja pidin alguses teda 2korda käekõrvalt saatma, siis harjus ära. Nagu ma juba mainisin, siis ta on selline kes pigem sinule sõltub, seda nii vabalt kui seljas, seega ma pidin teda pidevalt ergutama või paar korda ka rahustama, samas hüppas hästi, tagumises otsas on tulnud jõudu niipalju juurde, et tõuked on tugevad ja ka suurmast tõkkest ülesaamine pole probleem. Miinusena on see, et kui ta mõnel korral tahtis viltu vasemale hüpata, siis jättis esimese kossi rohkem viltu, aga tagant avab ta ägedalt. Kuna siiski ma ei olnud ta sammu valimisega 100% rahul siis ülemäära kõrgeks ei tahtnud panna, sest parem las olla kõik positiivne ja vähemalt ta ei jäänud seisma või kartma. Umbes 140-145n võis tõke olla, aga üsna arvestatava laiusega. Popi oli täna boksis kuidagi sellise natuke õnnetu või tüdinenud olemisega (see koppel kus tema käis on nüüd ära lammutatud) ja mõtlesin, kas üldse väga lasen tal hüpata, aga kohe kui tallist välja läksime muutus ta silmnähtavalt rõõmsamaks või vähemalt pilk läks selliseks säravaks. Lasin ta maneeži lahti ja tegi mõned tiirud, aga ei kapanud pööraselt, vaatasin, et raisk ta ikka nii ilusaks läinud ja võtsin talt päitsed ka ära (ja patsutasin ), et rohkem au naturelle oleks ja peale seda ta koguaeg tegi ringi ära ja tuli patsutamisele :). Läks siis kohe esimesest korrast ilusti üle ristikeste, võinohh tegi alguses sellised käppadega vehkivad hüpped ja lõi hüppepeal takka, aga ei kartnud ja ei hüpanud üle lindi, nagu ta on ka teinud. Igatahes pidin ta lihtsalt patsutamast ära saatma ja vaatama, et ta koridori läheks ning edasi ta juba tegi ise. Peale iga jumala hüpet tuli jooksuga minujuurde "jah ma olin tubli tahan oma patsupatsu saada". Temale ma seekord tõstsin ja tõstsin ja mitte mingit probleemi polnud, mida kõrgem on tõkke seda võimsam ja tehnilisem on hüpe ja lõpuks ei saanud enam lattaeda kõrgemaks tõsta, okseri panin madalama ja lasin ka mõned korrad tulla, panin korra üsna laiaks ka ja tegi sellise hüppe nagu oleks ma talle nalja teinud. Uskumatu, kui palju tal jõudu on, ta küll ei ole selline hobune, kes alati suure varu hüpates jätab, aga jõudu tal on ülemõistuse, loodetavasti õnnestub seda järjest rohkem seljas ära kasutada. Igatahes, kui asju ära koristasin siis ta ka käis koguaeg järgi ja kui mul midagi käes polnud siis pidin ma patsutama teda muidugi- selline hellik.
Õhtul kui asju koristasin tallis ja jutustasin midagi seal, tegin mõlemal ülemised luugid lahti, Popile hirmsasti meeldib nii ja ta vaatas ringi ja natuke sügas ennast vastu äärt ja oli vähemalt hoopis elavama olekuga, kui ennam. Tixi, aga kasutas seda hetke pahanduste tegemiseks (nagi tõstsin juba enne heaga eemale), aga siis ta otsustas ukse lihtsalt lahti teha, õnneks me olime lähedal seal, aga noh ta kohe peab igasugu selliseid üleannetud asju alati tegema :))
0 kommentaari:
Postita kommentaar