Viimasel ajal on ratsutamine muutunud kuidagi kohustuseks. Koguaeg tuleb, tuleb, tuleb ja lõpuks ei jõua pooltki ära teha. Sellest jällegi tekib selline sunduse tunne ja lõpuks üldse ei tahagi minna enam talli. 

Täna otsustasin lihtsalt teha seda milleks isu oli, ei mõelnud keda peaks või ei peaks (noh tegelt kõiki peaks :D). Lihtsalt tuli mõte teha vahelduseks noortega. Django on selline noormees meil, keda pole ajapuudusel veel jõudnudki korralikult sadulasse saada. Alguses ta oli väga umbusklik ja selline beebikas ka. Kordepeal olen mõned korrad traavi teinud, siiski viimasest korrast on möödas rohkem, kui kuu. Nüüd otsustasingi, et palun väga täna võiks siis hakata ratsutama, vahest ta ikka kordel on käinud, aga sadulata. Õue läksime ja korde otsas hakkas jooksma siis tegi korraliku rodeo, sellepeale ma otsustasin kiivri peast ära võtta. Varsti ta rahunes maha ja harjus, et tal sadul taaskord seljas. Võibolla on asi ka selles, et tavaliselt ta käib Antaresega, aga seekord panin talle Devoucoux selga, mis istus ausalt öeldes nüüd isegi paremini, kui teine. Ma avastasin, et ta on ilusaks noormeheks sirgunud, enam polegi nii beebi. Hiljem läksime maneeži, ma siiski otsustasin, et lähen talle selga. Alguses kõhuli, siis üle. Poja oli uudishimulik, aga samas relaxed. Kuna ma päris üksi teda roolinud väga pole, siis ta ei tahtnud alguses käima minna. Lõpuks ikka õnnestus, ma olin ise rabanduse ääre peal, aga tema ikka täiesti selge ja lõdvestunud. Varsti ma peaagu rahunesin maha ja lasin lakast lahti, kui ise veidi vabamaks muutusin, siis ta reageeris ka natukene paremini mu märguannetele. Igatahes tegime paar väikest ringikest traavigi, ikka mõnusalt ja pool muuseas. Väga meeldiv oli igatahes. Nüüd katsun ta vaikselt püsivamasse treeningusse võtta, et saaks hakata päriselt ratsutamist õppima.

Noorte lainel ka ma jätkasin. Santhe, kes küll saduldatud, kuid kes pole mitu kuud sadulas käinud. Suvel ta kasvas ja kasvas, ikka pole veel päris ära kasvanud, tagumik on kõrgel alles. Ta on hästi selline meeldiv hobune kuidagi, vaikne ja meeldiv. Kui kõik teised sellel aastal sadulasse läinud hobused on kuidagi millegi poolest meelde jäänud, siis temakohta ma ei mäleta, tean ainult, et oli hea. Aga ta on mega hüppaja. Kahju, et ta ülevaatusel nii ennast ei näidanud, kuid temas on midagi erilist. Täna oli ta alguses eriline ****, korde peal lihtsalt jookseb kolm sammu - vahib, jookseb ja jälle vahib. Laisk oli ka. Loobusin, läksin platsile ja toolipealt selga. Õigemini kõhuli ja hea, et kõhuli, sest kolm sammu hiljem korraldati The Rodeo Show. Ma kapituleerusin vabatahtlikult, kisasin natuke ja taandasin ja läksin uuesti selga, show oli läbi, õnneks. Ilusti jooksis (mitte ilusti e. läbi ratsme lõdvestunult etc. pigem ilusti e. liikus, pööras ja peatus ning ei teinud showd enam. Üldse kolmestelt ma ei ole veel jõudnud nõuda muud kui seda, et nad jookseks- fair enough i think) ja no oli tore ja kergeke selline. 

Hiljem ma hakkasin mõtlema järele seda fenomeni, mis mu peas vahel toimub. Mõned hobused on mul lihtsalt kirjas hirmsatena millegipärast. Näiteks nagu Djangoga täna, ta oli kogu aja maneežis üli tubli, aga ma ikka olin ise paanika äärepeal ja palvetasin, et ära nüüd rodeot tee. Santhe jällegi tegi korralikku lolli ja läksin istusin talle otsa ja hakkasin ratsutama. Ma ei mõista seda vahest, ju mingi sisetunne käsib olla valvel vahest.

Igatahes ma olen palju viimasel ajal mõelnud sellele, et "kus maal me oleme". Mõttega, et milleks me hobustega valmis olememe praegu ja järgmisel aastal. Tallis ükspäev tuli just jutuks, et 5aastane oleks võind ju sõita 120 sõite ja saaks järgmine aasta minna 130. Samas ma ei tea, Popiga sai katse tehtud, aga ta polnud veel kindel ja julge ja ma otsustasin aega anda - või pigem endale aega võtta. Nüüd, aga on hobune midagi muud, kui ta oli suve alguses. Kuidagi tunne on, et ei taha teha neid samu vigu mida oled teinud eelmiste hobustega, aga samas kui midagi ei tee, ei proovi, ei katseta, siis ei saa üldse areneda. Niisiis ma otsustasin täna hüppama minna ja mõtlesin, et ma ei sea utoopilisi eesmärke, aga kui ta on hea siis on see võimalus katsetada, kuidas oleks kui tõkked on veidi kõrgemad. Viimasel ajal polegi korralikke hüppetrenne teinud, siin-seal mõne tõkke näpistanud vahest harva paari tõket hüpanud, et sättida pealesõite, aga enamasti sama tõket mis platsil üleval on ja see tähendab mõni rist, lattaed võibolla pisike okser. Täna ka mingeid radu hüppama ei hakanud, lihtsalt mõni tõke järjest ja nii, erinevalt poolt, erinevast pöördest. Ta küll pisut venitas ennast alguses tõkke poole, kuid püüdsin lihtsalt istuda ja teda lõpuni enda all hoida. Ta oli väga meeldiv ja otsustasin tõkked suuremaks panna, mitte nagu mingit muulahüppe tõket, et üles ja vaatame mis saab, aga vastavalt sellele kuidas ta neid ennem hüppas valisin kõrguse. Tõkked jäid siis nii 115-130 vahele. Nüüd alustasin jälle kõigepealt nendega mis madalamad ja ikka nii, et hüppesse läheks tõukega mitte ennast venitades tõkke poole või sealt üle. Hüppasin mõned korrad kõiki. Ma tegin ise paar viga, mille tulemusena paar hüpet läksid ikka kaugelt (kuigi ükskord oli küll kaugelt, aga ta ikkagi läks hüppes õiget pidi ja tõukega ülesse)  lihtsalt pikaks venitamisega. Tema, aga oli mega, ta oli liikuv samas kergesti kontrollitav, julge ja samas ettevaatlik. see andis mulle endale niipalju kindlust juurde, et ta nii töötahteline oli, varem olid hüppetrennid pigem sellised - ei tea mis täna juhtuma hakkavad päevad.  

Positiivne on ka see, et ta on mul 2 päeva käinud väljas - muidugi sõjavarustuses (kaitsmed, kalossid, full-neck tekk), aga siiski õues :)) Tahaks, et Tixi saaks ka, aga kui Popi pigem vaatab kuhu astub, siis see kappab lihtsalt kasvõi sulavõi sees oma paljaste raudadega :S, aga ma mõtlen mingi võimaluse, sest tema armastab seda koplivärki eriti. Miks Popi üldse vahepeal jäi sisse - sest ta hüppas koplitest välja, nice onju, kui ei viitsi lähen ära. 

Igatahes ma vähemalt olen suutnud endast selle välja juurida, et ma mingeid ülipikki mõttelagedaid jutte kirjutan (not)

Nad on vahepeal nii suureks kasvanud, isegi targemaks saanud ma pean mainima. Ma ei saa öelda, et mul kooli kõrvalt neile liiga palju aega jätkub, aga tallis ma ikka käin iga päev ja liigutan neid ka igapäev, sõita lihtsalt alati ei jõua. Kool võtab lihtsalt füüsiliselt enamus mu ajast ja kodutööde jaoks lihtsalt ei jää aega talli kõrvalt ja kui mul tähtajad on käes, siis on selline hullumaja, et no korralik.
Tagasi pöördudes sinna kus ma mainisin, et nad on nii suureks kasvanud, siis see on fakt. Muidugi suvel me tegime ikka palju tööd ka, nad on lihtsalt mind viimasel ajal nii palju õpetanud. Eriti Popi, mul on olnud väga häid ja mugavaid hobuseid sõita, kuid ma ütlen, et kui ta on heas tujus, siis ei ole meeldivamat hobust sõita. Ma ei saa parata tema iseloomu, ta on selline nagu ta on, aga kui ta mind usaldab, siis ta on amazing ja ma ei ütle seda niisama. Tema kasvamise protsess on lihtsalt palju pikem olnud kui paljudel teisel hobustel ja kindlasti ei ole ta veel vaimselt nii kindel, et ma 100% tema peale loota saaks, kuid ma usun sellesse hobusesse ja tema võimetesse  .
Tixi on ka palju muutunud, ta on kindlam endas, mis muudab temaga sõitmise äärmusest-äärmusse. Kui ta on järjest olnud töös, siis ta on lihtsalt ülilihtne ja meeldiv. Ta on tasakaalus nii vaimselt, kui füüsiliselt ning mis äärmiselt märkimisväärne ta hüppab ülihästi. Samas kuu alguses oli ta nädalake sundpuhkusel ning ta ei saanud õues käia ja minimaalselt jooksutasin teda nööri otsas. Kui lõpuks sõitma sain siis ta lihtsalt oli kindel, et tema tahab mind sealt otsast alla saada. Jumal tänatud, et ei saanud, aga ta tõsimeeli andis endast parima. Seega jah temast on saanud mära! Temajuures pakub, aga enim rõõmu see,  et ta on palju ümaramaks läinud, vb natuke kõhtu on ka seetõttu liiga palju, aga see pole oluline, ta tagumine osa on palju rohkem arenenud, nii lihase kui väikse polstri poolest ning see samuti on mõjutanud ta tasakaalu ja hüppamist.
Halb on saabunud sügisega see, et hobuseid pole enam kuhugi välja panna, no reaalselt on, aga kui nad tahavad peale söömise veel midagi koplis teha, siis see on pea võimatu, sest murukoplid on ülilibedad. Mudakoplisse samuti ei saa panna, sest mõnes kohas on savine ja kus pole on lihtsalt löga, seega ootame, et liivapinnasega jooksukoppel valmis saaks.
Kindlasti ma võiksin midagi veel lisada, aga ma just jõudsin arusaamisele, et see aeg mis ma siia kirjutasin ma oleks võinud teha oma sotsioloogia kokkuvõtet.

Lugemissoovitus: Seksuaalsuse ajalugu I